Raplamaa raamatukogud

Unistus Eestist on kindlasti midagi, mis on eestlastel olnud sadu aastaid. See on unistus vabadusest, mis läbib punase joonena Eesti rahva ajalugu. Ka autor unistas lapsepõlves, et Eesti saaks kunagi vabaks, et tema vanaema saaks Eestist pere juurde Rootsi tulla. Eesti juurtega Hans Lepp, kes oli 1990ndate algul Rootsi kultuuriatašee Eestis, jutustab välis-eestlase pilgu läbi loo ainulaadsest ja erilisest ajast, mida ta koges 1990ndate dramaatilistel aastatel, kui Eesti sai pärast 50 aastat kestnud nõukogude okupatsiooni taas iseseisvaks. Hans Lepp vaatleb Eesti ajalugu, keskendudes kultuuriloole ja pöörates tähelepanu suhetele Rootsiga.

Nii nagu Tõnis Tõnisson (sündinud Tartus 1932) ei kirjuta Eestis keegi. Lapsepõlve mälestuskillud algavad Tartus 1930. aastate lõpus sellega, et Tõnise ema Ama tapab kuue revolvrilasuga Tõnise isa Ilmari, Nõukogude Liit okupeerib Eesti Vabariigi, NKVD arreteerib vanaisa Jaan Tõnissoni ning toimetab ta tundmatusse. Kuna tegemist on endise riigivanema ja „Tartu vaimu“ Jaan Tõnissoni perega, puudutab nende saatus, elu ja surm kõiki. Noore Tõnise mosaiigikillud annavad vahetult edasi okupatsioonide aegu nähtu, kuuldu, mõeldu ja tunnetatu kuni Eestist lahkumiseni vanaema Hilda käekõrval 1943. aastal.

Raamat kaheksakümne aasta taha jäävatest sündmustest ei ole pelgalt sõjalugu. Rohkem on siin juttu vägivallast, mille vallandas küll sõda, kuid mille toimepanijad ei olnud tavalised sõjaväelased.